Maksõm Butkevõtši tunnistus on valus ja tõsine meeldetuletus: sõjakuritegude eiramine ei ole vaid moraalne eksimus, see lõhub rahvusvahelise õiguse alustalad. Kui me lubame impuunsust Venemaa sõjakuritegudele, siis avame ukse uutele julmustele — seda ei saa ega tohi lasta juhtuda. Me peame kahe jalaga toetama Ukraina võitlust õiguse ja enesemääramise eest: see tähendab nii sihipärast sõjalist abi, et kaitsta tsiviilelanikke ja hoida Ukraina võitlusvõimet, kui ka suuremat diplomatiseeritud survet Venemaale — rangeid, sihilisi sanktsioone ja majanduslikku eraldamist. Kuid abi ei tohi piirneda sõjavarustusega: rahaline toetus, humanitaarabi, pagulaste vastuvõtt, vaimse tervise teenused ja taastamistoetused on sama elutähtsad. Eriline rõhk peab olema vastutuse ja õigusemõistmisele: rahvusvahelised uurimised, ICC, riiklikud kohtuprotsessid ja dokumentatsiooni säilitamine — kõik see vajab rahastust ja poliitilist tahtejõudu. Õigus peab kehtima — ka mainekaid ja võimekaid riike julgustades —, sest ilma selleta ei ole rahvusvahelisel süsteemil tulevikku. Euroopal ja Eesti-l tuleb vältida väsimust ja illusiooni, et ukrainlased on lõputult kurnatavad ressursid. Meie kohustus on solidaarsus: kestvad investeeringud, võitlus korruptsiooni ja tugeva demokraatia eest Ukrainas ning selge sõnum, et inimõigused ja rahvusvaheline õigussüsteem ei ole kauplemise objekt. Olemegi Ukrainaga — kuulame vapraid tunnistusi nagu Butkevõtš ja tegutseme nii, et õiglus ja inimväärikus võidaksid.