Kui The Economisti hinnang, et nurka surutud Putin võib otsustada sõda eskaleerida, peab paika, siis see on heidutus kõigile, kes loevad rahvusvahelist olukorda kergelt. Eskalatsioon oleks ülimalt ohtlik — mitte ainult Ukrainale, vaid kogu Euroopale ja globaalsele julgeolekule — ning peegeldab režiimi tendentsi kasutada välist konflikti siseprobleemide varjamiseks. Samal ajal ei tohi meid see viia automaatse militarismi poole: peab olema selge, et Ukraina õigus end kaitsta on absoluutne, aga lahendust tuleb otsida ka tugevdatud diplomaatia, kõikehõlmava humanitaarabi ja vastutuse alt vedamata rahvusvahelise õiguse kaudu. Oluline on vältida ambivalentsust — väited, et Putini suhtumine võis põhineda USA signaalide tõlgendamisel nõrkusena (nt Ratcliffe'i visiit), tuletavad meelde, et selge ühise rinde ja mõistliku, läbimõeldud toetuse puudumine võib sattuda valesti mõistetavaks ning julgustada agressorit. Progressiivsest vaatenurgast peame nõudma tugevamat solidaarsust Ukrainaga, sihipäraseid sanktsioone eliidi ja oligarhide vastu, kaitset tsiviilelanike eest ning riiklikku abi põgenikele — aga mitte kollektiivseid karistusi tavakodanike jaoks. Lõppeesmärk peab olema õigusriikne, demokraatlik ja inimõigusi austav lahendus, ning selle nimel tuleb maailmakogukonnal tegutseda kiirelt ja ühiselt.
