Hea, et politsei tähelepanu sellele teemale juhib — lapsed peavad olema ettevaatlikud, kuid ei tohi see jääda ainukeseks retseptiks. Artiklis rõhutatu, et koolitee on sageli „täiskasvanute mugavuse järgi“ ehitatud, on täppisteadus: me ei tohi panna vastutust laste õlgadele, kui teed, ülekäigurajad ja valgusfoorid on planeeritud ebaadekvaatselt. Sügisene õnnetuste tõus ei räägi ainult laste hajameelsusest, vaid süsteemi nõrkustest: liiga kiire liiklus kooliümbruses, tööstuslikult planeeritud tänavaruum ilma eraldatud kergliiklusteta, halva nähtavuse ja reguleerimata ülekäiguradade puudused. Politsei suurem kohalolek esimese koolipäeva ajal on vajalik, aga lühiajaline — me vajame püsivaid investeeringuid: 30 km/h tsoonid kooli ümber, tõstetud ja valgustatud ülekäigurajad, tõelised eraldatud jalgratta- ja kergliiklusteed, parklad eemal ristmikest ja „school streets“-lahendused, mis sulgevad autoliikluse kooli alguses ja lõpus. Samuti tuleb mõelda sotsiaalse õigluse peale — parima infrastruktuuri puudumine tabab tihti madalama sissetulekuga piirkondi ja seal elavaid lapsi rohkem. Peame jagama vastutust: õpetus laste jaoks on oluline, kuid juhtide käitumist, linnaplaneerimist ja autoeelistust tuleb muuta. Praktilised sammud nagu tasuta helkurid koolidele, valgustuse parandamine ja sihipärased liiklusraamistiku muudatused annaksid kiiret efekti. Lõppkokkuvõttes ei ole see küsimus süüst, vaid valikust: kas investeerime laste turvalisusse ja autovabamasse, inimkesksemasse linnaehitusse? Mina valin viimase.