Search

#0182 — Frysk Archimedes siet by syn tablet doe’t in Romeinske soldaat him fermoarde. Klinkt dat natuerlik? Net echt. En dochs, as wy it ferline genôch “bywurkje”, kinne wy krekt dêr telâne komme. Hast elke kultuer hat modernisearre útjeften fan âldere skriuwers, mei diskusjes oer stavering, wurdskat, redaksjonele notysjes en oanpassing oan de hjoeddeiske lêzer. In antikwêr sei ris tsjin my dat “de patina fan ’e tiid wearde jout” en it ferskil meitsje kin tusken in orizjineel en in goedkeape kopy. Ik iepenje de “Sneinsessays” fan Constantin Noica, kom by it foarwurd fan de útjouwer yn de Humanitas-edysje fan 1992 en lês dat “de stavering bywurke is”. Noica lêze hie in kuier troch de jierren 1930–1940 wêze kinnen. Ynstee meitsje wy dy kuier mei moderne bril op, noflik sitten yn in Uber, sûnder eangst om te ferdwalen — dus sûnder it risiko dat wy de wurden fan dy tiid net begripe, wurden dy’t gewoan yn fuotnoaten “oerset” wurde koene. Wat as wy ek de kranten fan dy tiid namen en dy “bywurken”? En miskien koene wy ek in rebranding dwaan fan de reklames fan doe, sadat ús neuronen net te hurd hoege te wurkjen, as sieten wy yn in escape room. Wêrom dêr ophâlde? Wy koene ek de skiednisboeken bywurkje en skriuwe dat Archimedes fan Syrakuse fermoarde waard troch in Romeinske soldaat wylst er wiskunde die op syn tablet. It basisidee bliuwt itselde, net? Allinnich it tiidrek ferdwynt. En noch wat: wêrom “wurkje” wiskundigen Pythagoras net “by”? Se kinne de notaasje feroarje. Se kinne it bewiis oars útlizze. Se kinne sels de tekening online opbouwe mei in animaasje dy’t foar de eagen fan de learlingen ûntstiet. Mar de stelling fan Pythagoras bliuwt de stelling fan Pythagoras. Dus, as wy in âldere skriuwer lêze, wêrom soene wy dan net ek de taal fan syn tiid bewarje — en de moderne útlis yn notysjes sette? En in lêste fraach oan Humanitas en oan dyjingen dy’t wurkje oan universiteiten yn literatuer en filology: as de skoalbern fan hjoed jimme oer in pear desennia mei # en emoji “bywurkje”, soene jimme dat moai fine? #0182 #Humanitas #ConstantinNoica #Noica #Sneinsessays #Archimedes #Pythagoras #Hashtag #Emoji #MrStorywise #BywurkeStavering #TaalSkiednis #20260921 #Frysk #Frisian #Fryslân #Netherlands #Literatuer #Skiednis

Den Archimedes war bei sengem Tablet, wéi e réimeschen Zaldot hien ëmbruecht huet. Kléngt dat natierlech? Net wierklech. An awer: wa mir d’Vergaangenheet genuch “aktualiséieren”, kënne mir genee do ukommen. Bal all Kultur huet moderniséiert Editioune vun eeleren Auteuren, zesumme mat Diskussiounen iwwer Orthografie, Wuertschatz, redaktionell Notizen an d’Upassung un de Lieser vun haut. En Antiquaire sot mir eemol, datt “d’Patina vun der Zäit Wäert gëtt” an den Ënnerscheed tëscht engem Original an enger bëlleger Kopie maache kann. Ech maachen dem Constantin Noica seng “Sonndes-Essayen” op, kommen bei d’Virwuert vum Verlag an der Humanitas-Editioun vun 1992 a liesen, datt “d’Orthografie aktualiséiert gouf”. Noica ze liesen hätt kënnen eng Rees duerch d’1930er an 1940er Jore sinn. Amplaz beweege mir eis mat moderne Brëller duerch dës Zäit, bequem an engem Uber, ouni Angscht eis ze verléieren — also ouni de Risiko, d’Wierder vun där Zäit net ze verstoen, déi een einfach an de Foussnoten hätt kënnen “iwwersetzen”. A wat, wa mir och d’Zeitunge vun där Zäit géifen huelen an “aktualiséieren”? A vläicht kéinte mir och de Reklamme vun där Zäit e Rebranding ginn, fir datt eis Neuronen net ze vill schaffe mussen, wéi an engem escape room. Firwat do ophalen? Mir kéinten och d’Geschichtsbicher aktualiséieren a schreiwen, datt den Archimedes vu Syrakus vun engem réimeschen Zaldot ëmbruecht gouf, wéi hien op sengem Tablet Mathematik gemaach huet. D’Grondiddi bleift déi selwecht, oder? Nëmmen d’Epoch verschwënnt. An nach eppes: firwat “aktualiséieren” d’Mathematiker de Pythagoras net? Si kënnen d’Notatioun änneren. Si kënnen de Beweis anescht erklären. Si kënnen d’Zeechnung souguer online duerch eng Animatioun virun den Ae vun de Schüler opbauen. Mee de Saz vum Pythagoras bleift de Saz vum Pythagoras. Also, wa mir en eeleren Auteur liesen, firwat behale mir net och d'Sprooch vu senger Zäit — an setzen déi modern Erklärungen an d’Notizen? An eng lescht Fro un Humanitas an un déi, déi op Universitéiten an de Beräicher Literatur a Philologie schaffen: wann d'Schüler vun haut Iech an e puer Joerzéngte mat # an emoji “aktualiséieren”, géif Iech dat gefalen? #0203 #Humanitas #ConstantinNoica #Noica #SonndesEssayen #Archimedes #Pythagoras #Hashtag #Emoji #MrStorywise #AktualiséiertOrthografie #Sproochgeschicht #20260921 #Lëtzebuergesch #Luxembourgish #Lëtzebuerg #Luxembourg #Literatur #Geschicht

Archimedes a oa gant e dablezenn pa voe lazhet gant ur soudard roman. Ha naturel eo da glevet? Ket gwall. Ha koulskoude, ma “hizivaomp” an amzer dremenet re vat, e c’hallomp erruout rik aze. E tost da bep sevenadur ez eus embannadurioù modernaet eus skrivagnerien gozh, gant tabutoù diwar-benn ar reizhskrivañ, ar geriaoueg, an notennoù embann hag an azasaat evit al lenner a-vremañ. Ur gwerzher traoù kozh a lavaras din un deiz e “ro patina an amzer talvoudegezh” hag e c’hall ober an diforc’h etre un orin hag un eilad marc’had-mat. Digeriñ a ran “Eseoù ar Sul” gant Constantin Noica, hag en embannadur Humanitas eus 1992 e lennan e rakskrid an embanner eo bet “hizivaet ar reizhskrivañ”. Lenn Noica a c’hallfe bezañ evel ober un droiad dre ar bloavezhioù 1930–1940. Met e-lec’h-se e tremenomp dre ar mare-se gant lunedoù modern, en hor c’hoazez en un Uber, hep aon da vont diwar an hent — da lavaret eo, hep ar riskl da chom hep kompren gerioù ar mare, a c’hallfe bezañ “troet” e notennoù traoñ ar bajenn. Petra ma kemerfemp ivez kazetennoù ar mare hag ma “hizivafemp” anezho? Ha perak ket ober rebranding d’ar bruderezh eus ar mare ivez, evit ma ne rankfe ket hor neuronoù labourat re, evel en un escape room? Perak chom a-sav aze? Gellout a rafemp ivez hizivaat al levrioù istor ha skrivañ e voe Archimedes eus Syracuse lazhet gant ur soudard roman pa oa o renkañ jedoniezh war e dablezenn. Ar mennozh diazez a chom ar memes hini, neketa? Ar mare hepken a ya da get. Ha c’hoazh un dra: perak ne “hiziva” ket ar jedoniourien Pythagoras? Gallout a reont cheñch an notadur. Gallout a reont displegañ ar prouenn en un doare all. Gallout a reont zoken sevel ar skeudenn enlinenn dre un animadur a zeu war wel dirak daoulagad ar skolidi. Met teorema Pythagoras a chom teorema Pythagoras. Neuze, pa lennomp ur skrivagner kozh, perak ne virfemp ket ivez yezh e vare — ha lakaat an displegadennoù modern en notennoù? Hag ur goulenn diwezhañ evit Humanitas hag evit ar re a labour e rannadoù lennegezh ha yezhoniezh ar skolioù-meur: ma vez “hizivaet” ac’hanoc’h gant skolidi hiziv gant # hag emoji a-benn un nebeud dekadoù, ha plijout a raio deoc’h? #0202 #Humanitas #ConstantinNoica #Noica #EseoùArSul #Archimedes #Pythagoras #Hashtag #Emoji #MrStorywise #ReizhskrivañHizivaet #IstorArYezh #20260921 #Brezhoneg #Breton #Breizh #Brittany #France #Lennegezh #Istor

Roedd Archimedes ar ei dabled pan gafodd ei ladd gan filwr Rhufeinig. Ydy hynny’n swnio’n naturiol? Ddim yn arbennig. Ac eto, os ydym yn “diweddaru” y gorffennol ddigon, dyna’n union lle gallwn ni gyrraedd. Mae gan bron bob diwylliant argraffiadau wedi’u moderneiddio o awduron hŷn, ynghyd â dadleuon am orgraff, geirfa, nodiadau golygyddol ac addasu testunau ar gyfer darllenwyr cyfoes. Dywedodd gwerthwr hen bethau wrthyf unwaith fod “patina amser yn rhoi gwerth” ac y gall wneud y gwahaniaeth rhwng gwreiddiolyn a chopi rhad. Rwy’n agor “Traethodau Dydd Sul” Constantin Noica, yn cyrraedd rhagair y cyhoeddwr yn argraffiad Humanitas 1992 ac yn darllen bod “yr orgraff wedi’i diweddaru”. Gallai darllen Noica fod wedi bod yn daith drwy’r 1930au a’r 1940au. Yn lle hynny, rydym yn teithio drwy’r cyfnod hwnnw gyda sbectol fodern, yn eistedd yn gyfforddus mewn Uber, heb ofni mynd ar goll — hynny yw, heb y perygl o beidio â deall geiriau’r cyfnod, geiriau y gellid eu “cyfieithu” mewn troednodiadau. Beth petai ni hefyd yn cymryd papurau newydd y cyfnod ac yn eu “diweddaru”? A beth am rebranding hysbysebion y cyfnod hefyd, fel na fyddai’n rhaid i’n niwronau weithio’n rhy galed, fel mewn escape room? Pam stopio yno? Gallem ddiweddaru llyfrau hanes hefyd a dweud bod Archimedes o Syracuse wedi cael ei ladd gan filwr Rhufeinig tra oedd yn gwneud mathemateg ar ei dabled. Mae’r syniad sylfaenol yn aros yr un fath, on’d yw? Dim ond y cyfnod sy’n diflannu. Ac un peth arall: pam nad yw mathemategwyr yn “diweddaru” Pythagoras? Gallant newid y nodiant. Gallant esbonio’r prawf mewn ffordd wahanol. Gallant hyd yn oed adeiladu’r diagram ar-lein drwy animeiddiad o flaen llygaid y disgyblion. Ond mae theorem Pythagoras yn parhau’n theorem Pythagoras. Felly, pan ddarllenwn awdur hŷn, pam na ddylem gadw iaith ei gyfnod hefyd — a rhoi’r esboniadau modern mewn nodiadau? Ac un cwestiwn olaf i Humanitas ac i’r rhai sy’n gweithio mewn adrannau llenyddiaeth ac ieitheg mewn prifysgolion: os bydd disgyblion heddiw yn eich “diweddaru” gyda # ac emoji ymhen ychydig ddegawdau, a fydd hynny’n plesio chi? #0201 #Humanitas #ConstantinNoica #Noica #TraethodauDyddSul #Archimedes #Pythagoras #Hashtag #Emoji #MrStorywise #OrgraffWediEiDiweddaru #HanesYrIaith #20260921 #Cymraeg #Welsh #Cymru #Wales #Literature #History

Archimedes a wrug bos gans y tablet pan veu ev lethys gans sodhek Romanek. A son natural? Na, nyns yw. Hag yn ta, mars “daskor” an tremenedh yn splann lowr, yth yw hemma yn tyller le may hyllyn dos. Nes pub gonisogeth a’n bys a’n jeves dyllansow nowedhys a skriforyon coth, gans dadhelow a-dro dhe orthography, gerlyver, notennow redaksyonel ha’n fordh dhe aswon an tekst dhe redyer an termyn a-lemmyn. Un gwerther hen dra a leveris dhymm unnweyth bos “patina an termyn a rei gwerth” hag y gall bos an dyffrans ynter gwreythyn ha kopïa marow. My a ygor “Essayow Sul” gans Constantin Noica, a dheu dhe raglavar an dyllador yn dyllans Humanitas 1992, hag a wel bos “an orthography wedi bos daskorys”. Redya Noica a allsa bos kelgh yn blydhenyow 1930–1940. Yn le henna, ni a wra an kelgh-ma gans gwederow modern, esedhys yn ystayl yn Uber, heb own dhe golli’n hens — hemma yw, heb an peryl na wrussyn ni konvedhes geryow an termyn-na, a allsa bos “treylyes” yn notennow yn-dann an folen. Ha mars ni a gemer an lyvrow nowodhow a’n termyn-na hag a “daskor” y’ga? Ha mars ni a wra rebranding dhe’n hysbysansow a’n termyn-na, rag na wra’gan neuronow oberi re hir, kepar hag yn escape room? Prag hedhi ama? Ni a all daskor ynwedh an lyvrow istori ha skrifa bos Archimedes a Syracuse lethys gans sodhek Romanek pan o ev ow kewri mathematek war y tablet. An tybyans gwredh a gerys an keth, nyns eus? Saw an termyn a goll. Hag un peth arta: prag na wra mathemategoryon “daskor” Pythagoras? Y hyllyn chanjya an notasyon. Y hyllyn displegya an provyans yn fordh aral. Y hyllyn ynwedh gwul an linen online gans animation hag ev ow tevi yn-dann lagasow an dyskyblon. Mes theorem Pythagoras a gerys theorem Pythagoras. Ytho, pan redyn ni skrifor coth, prag na wren ni gwitha ynwedh yeth y dermyn — ha gorra an displegyansow modern yn notennow? Hag unn govyn diwettha dhe Humanitas ha dhe’n re a wra ober yn departementow llen ha filologi yn universita: mars dyskyblon a-lemmyn a “daskor” hwi a-ji dhe dew dhesempas gans # hag emoji, a vynnsegh hwi henna? #Humanitas #ConstantinNoica #Noica #EssayowSul #Archimedes #Pythagoras #Hashtag #Emoji #MrStorywise #OrthographyDaskorys #IstoriAnYeth #20260920_1926 #Kernewek #Cornish #Kernow #Cornwall #UnitedKingdom #Literature #History

Archimedes oli oma tahvelarvuti taga, kui Rooma sõdur ta tappis. Kõlab loomulikult? Mitte eriti. Ja ometi võime just sinna jõuda, kui minevikku piisavalt „uuendame“. Peaaegu igas kultuuris leidub vanemate autorite moderniseeritud väljaandeid ning arutelusid õigekirja, sõnavara, toimetajamärkuste ja tänapäeva lugejale kohandamise üle. Üks antikvaar ütles mulle kord, et „aja paatina annab väärtust“ ja võib olla see, mis eristab originaali odavast koopiast. Avan Constantin Noica „Pühapäevased esseed“, jõuan Humanitase 1992. aasta väljaande kirjastaja eessõnani ja loen, et „õigekirja on ajakohastatud“. Noica lugemine võiks olla jalutuskäik läbi 1930. ja 1940. aastate. Selle asemel liigume tollases ajas moodsate prillidega, mugavalt Uberis istudes, ilma hirmuta eksida — ehk ilma riskita, et me ei mõista tolle aja sõnu, mida oleks võinud lihtsalt joonealustes märkustes „tõlkida“. Aga mis oleks, kui võtaksime ka tolleaegsed ajalehed ja „uuendaksime“ need? Ja miks mitte teha tolleaegsetele reklaamidele rebranding, et meie neuronid ei peaks liiga palju tööd tegema, nagu oleksime escape room’is? Miks siin peatuda? Võiksime uuendada ka ajalooõpikuid ja kirjutada, et Sürakuusa Archimedes tapeti Rooma sõduri poolt ajal, mil ta oma tahvelarvutis matemaatikat tegi. Põhiidee jääb samaks, eks? Ainult ajastu kaob. Ja veel üks asi: miks matemaatikud Pythagorast ei „uuenda“? Nad võivad muuta tähistust. Nad võivad tõestust teisiti selgitada. Nad võivad isegi joonise veebis animatsioonina õpilaste silme ees üles ehitada. Aga Pythagorase teoreem jääb Pythagorase teoreemiks. Kui me siis loeme vana autorit, miks mitte säilitada ka tema ajastu keel — ja panna tänapäevased selgitused märkustesse? Ja viimane küsimus Humanitasele ning ülikoolide kirjanduse ja filoloogia inimestele: kui tänased kooliõpilased teid mõnekümne aasta pärast # ja emoji’dega „uuendavad“, kas see meeldiks teile? #Humanitas #ConstantinNoica #Noica #PühapäevasedEssees #Archimedes #Pythagoras #Hashtag #Emoji #MrStorywise #UuendatudÕigekiri #KeeleAjalugu #20260920_1926 #Eesti #Estonian #EestiMaa #Estonia #Kirjandus #Ajalugu

Arkhimedes lei suu tablettáin, ko roomalaš sođâlii kodij sun. Kuulâk-uv luándulávt? Ij veikâ. Mut jis mii “päivittip” ovdâáigá puohân, te mii puáttep just tassaa. Meendu puoh kulttuurijn láá uđđâsmittemvuáváliih olgospyehtimah boares čäällijn, já tast láá savâstâllâmh ortografiist, sääniin, toimâttâsmerhâšuumijn já tekstâ heiviitmist tááláá lohhei. Ohtâ antikvaar-kävilij eeđâi munjin kuásik, ete “ääigi patina addel árvu” já tot puáhtá leeđ eromâšlii originál já halpâ kopio kooskâ. Mun avám Constantin Noica “Pasepeivi esseeh”, puátám Humanitas-koostâttâs 1992 ovdâsaanán já loovâm, ete “ortografia lii päivittum”. Noica lohâm puávtáččij leeđ moonnâm 1930- já 1940-lovoid čoođâ. Mut mii moonâp taan ääigi čoođâ tááláá čalmeglásáiguin, mukkâsávt Uberist, iige mii tarbâš peljeđ, ete mii eksip — teikâ ete mii ep iber taan ääigi säänih, maid puávtáččij äigiđ “jurgâliđ” vuáláá merkimeh. Mii jis mii väldip maid taan ääigi aviisijd já “päivittip” toh? Já mii puávtáččij maiddái rebrandistiđ taan ääigi ilmoottâsijd, vâi mij neuroneh iä tarbâš pargođ nuuvt ennuv, tego mii leččijme escape roomist. Mon tiet mii čuožžop tääl? Mii puávtáp päivittiđ maid historjá oppikirjijd já čäälliđ, ete Syrakusan Arkhimedes kodottui roomalaš sođâliist ton ääigi ko sun räknij matematiik suu tablettáin. Vuáđu-idea bisánis, ij-uv? Tuše ääigi já ááigikyevdil majgân. Já vala ohtâ ašše: mon tiet matemaatikah iä “päivit” Pythagorasta? Sij puáhtih nubástittiđ merkimeh. Sij puáhtih čielgiđ tuođâštâs nubbe láávlá. Sij puáhtih meid ráhtiđ kuvâ online animaatioin, mii šadda uáppeeh čalmij ovdâst. Mut Pythagoras teoreema bisánis Pythagoras teoreeman. Te ko mii lohep boares čällee, mon tiet mii ep bisânit maid suu ääigi kielâ — já tileest mii pyehtip pieijâđ tááláá čielgâttâsâid merkimeh? Já majemuš koččâmuš Humanitasân já ollâopâttuvâi kirjálâšvuotâ- já kielâtietâ olmoošân: jis tááláá skuvlâlâžžeh “päivittih” tii moonnâm muutá lovvee # já emojiiguin, leččij-uv tot tii mielâst pyeri? #Humanitas #ConstantinNoica #Noica #PasepeiviEsseeh #Arkhimedes #Pythagoras #Hashtag #Emoji #MrStorywise #PäivittumOrtografia #KielâHistorjá #20260920_1926 #Anarâškielâ #InariSami #Suomi #Finland #Kirjálâšvuotâ #Historjá

Arhimedes istui tablettinsa ääressä, kun roomalainen sotilas tappoi hänet. Kuulostaako luonnolliselta? Ei oikein. Ja kuitenki juuri sinne voimme päätyä, jos “päivitämme” mennyttä aikaa tarpeeksi. Melkein jokahisessa kulttuurissa on vanhempien kirjailijoiden nykyaikaistettuja painoksia, ja samalla keskustellaan oikeinkirjoituksesta, sanastosta, toimituksellisista huomautuksista ja tekstin sovittamisesta nykyajan lukijalle. Yksi antiikkikauppias sanoi miulle kerran, jotta “ajan patina antaa arvoa” ja voi olla juuri se, mikä erottaa alkuperäisen halvasta kopiosta. Avaan Constantin Noican “Sunnuntaiesseet”, tulen Humanitas-kustantamon vuoden 1992 painoksen esipuheeseen ja luen, jotta “oikeinkirjoitus on päivitetty”. Noican lukeminen olisi voinut olla kävely 1930- ja 1940-luvuille. Sen sijah teemme tuon kävelyn nykyajan lasit silmillä, mukavasti Uberissa istuen, ilman pelkoa eksymisestä — siis ilman vaaraa, ettemme ymmärtäisi sen ajan sanoja, jotka olisi voitu yksinkertaisesti “kääntää” alaviitteissä. Entä jos ottaisimme myös sen ajan sanomalehdet ja “päivittäisimme” ne? Ja ehkä voisimme tehdä myös sen ajan mainoksille rebrandingin, jotta neuronimme eivät joutuisi liikaa töihin, aivan kuin olisimme escape roomissa. Miksi pysähtyä siihen? Voisimme päivittää myös historian oppikirjat ja kirjoittaa, jotta Syrakusan Arhimedeen tappoi roomalainen sotilas hänen tehdessään matematiikkaa tabletillaan. Perusajatus pysyy samana, eikö niin? Vain aikakausi katoaa. Ja vielä yksi asia: miksi matemaatikot eivät “päivitä” Pythagorasta? He voivat muuttaa merkintätapaa. He voivat selittää todistuksen toisella tavalla. He voivat jopa rakentaa piirroksen verkossa animaation avulla niin, että se syntyy oppilaiden silmien edessä. Mutta Pythagoraan lause pysyy Pythagoraan lauseena. Kun siis luemme vanhempaa kirjailijaa, miksi emme säilyttäisi myös hänen aikansa kieltä — ja panisi nykyajan selityksiä huomautuksiin? Ja vielä yksi viimeinen kysymys Humanitasille ja yliopistojen kirjallisuus- ja filologiaosastojen ihmisille: jos tämän päivän koululaiset “päivittävät” teidät muutaman vuosikymmenen päästä # ja emoji’loilla, pidättekö siitä? #Humanitas #ConstantinNoica #Noica #Sunnuntaiesseet #Arhimedes #Pythagoras #Hashtag #Emoji #MrStorywise #PäivitettyOikeinkirjoitus #KielenHistoria #20260920_1926 #Karjala #Karelian #Suomi #Finland #Kirjallisuus #Historia

आर्किमिडीज़ अपने टैबलेट पर काम कर रहे थे, तभी एक रोमन सैनिक ने उनकी हत्या कर दी। स्वाभाविक लगता है? ज़्यादा नहीं। फिर भी, अगर हम अतीत को बहुत दूर तक “अपडेट” करें, तो हम ठीक यहीं पहुँच सकते हैं। लगभग हर संस्कृति में पुराने लेखकों के आधुनिकीकृत संस्करण मिलते हैं, और उनके साथ वर्तनी, शब्दावली, संपादकीय टिप्पणियों तथा आधुनिक पाठक के लिए अनुकूलन पर बहस भी होती है। एक प्राचीन वस्तुओं के व्यापारी ने मुझसे एक बार कहा था कि “समय की पटीना मूल्य बढ़ाती है” और वही किसी मौलिक वस्तु और सस्ती नकल के बीच अंतर कर सकती है। मैं Constantin Noica की “Sunday Essays” खोलता हूँ, 1992 के Humanitas संस्करण की प्रकाशकीय भूमिका तक पहुँचता हूँ और पढ़ता हूँ कि “वर्तनी को अद्यतन किया गया है।” Noica को पढ़ना 1930 और 1940 के दशकों में टहलने जैसा हो सकता था। लेकिन इसके बजाय हम आधुनिक चश्मा पहनकर, आराम से Uber में बैठे उस दौर की यात्रा कर रहे हैं, इस चिंता के बिना कि कहीं रास्ता न भटक जाएँ — यानी कहीं उस समय के शब्द समझ न आएँ। जबकि उन शब्दों को पादटिप्पणियों में सरलता से “अनुवादित” किया जा सकता था। तो क्यों न उस दौर के अख़बार भी लेकर उन्हें “अपडेट” कर दिया जाए? और शायद उस समय के विज्ञापनों की भी rebranding कर दें, ताकि हमारे न्यूरॉनों को ज़्यादा मेहनत न करनी पड़े, मानो हम किसी escape room में फँसे हों। और यहीं क्यों रुकें? इतिहास की पाठ्यपुस्तकों को भी अपडेट कर दें और लिखें कि Syracuse के Archimedes को एक रोमन सैनिक ने उस समय मार दिया, जब वे अपने टैबलेट पर गणित कर रहे थे। मूल विचार तो वही रहता है, है न? बस युग गायब हो जाता है। और एक बात: गणितज्ञ Pythagoras को “अपडेट” क्यों नहीं करते? वे संकेत-पद्धति बदल सकते हैं। प्रमाण को दूसरे ढंग से समझा सकते हैं। वे आकृति को ऑनलाइन एनीमेशन के माध्यम से विद्यार्थियों की आँखों के सामने बनते हुए भी दिखा सकते हैं। लेकिन Pythagoras का प्रमेय, Pythagoras का प्रमेय ही रहता है। तो जब हम किसी पुराने लेखक को पढ़ते हैं, तो उसकी भाषा को उसके समय की भाषा के रूप में क्यों न बचाए रखें — और आधुनिक स्पष्टीकरण टिप्पणियों में दे दें? और Humanitas तथा विश्वविद्यालयों के साहित्य और भाषाविज्ञान विभागों के लिए एक अंतिम प्रश्न: अगर कुछ दशकों बाद आज के स्कूली बच्चे आपको # और emoji के साथ “अपडेट” कर दें, तो क्या आपको अच्छा लगेगा? #Humanitas #ConstantinNoica #Noica #SundayEssays #Archimedes #Pythagoras #Hashtag #Emoji #MrStorywise #UpdatedSpelling #HistoryOfLanguage #20260920_1926 #हिन्दी #Hindi #भारत #India #साहित्य #इतिहास

Archimedes era sin sia tabletta cura ch’el è vegnì mazzà d’in schuldà roman. Suna quai natiral? Betg propi. E tuttina pudain nus arrivar exact là, sche nus “actualisain” il passà avunda. Prest mintga cultura ha ediziuns modernisadas d’auturs pli vegls, ensemen cun discussiuns davart l’ortografia, il vocabulari, las annotaziuns editorialas e l’adattaziun al lectur contemporan. In antiquari m’ha ditg ina giada che “la patina dal temp dat valur” e po far la differenza tranter in original ed ina copia bunmartgada. Jau avrel “Essais da dumengia” da Constantin Noica, arrivel tar la prefaziun da l’editur en l’ediziun Humanitas dal 1992 e legel che “l’ortografia è vegnida actualisada”. Leger Noica avess pudì esser ina spassegiada tras ils onns 1930 e 1940. Empè da quai faschain nus quella spassegiada cun egliers moderns, sesend comodamain en in Uber, senza tema da ans perder — vul dir, senza il ristg da betg chapir ils pleds da quella epoca, che avessan simplamain pudì vegnir “traducids” en notas a pe da pagina. Tge fiss, sche nus prendessan er las gasettas da quella epoca e las “actualisassan”? E forsa duessan nus era far in rebranding da las reclamas da quel temp, per che noss neurons na stoppian betg lavurar memia bler, sco sche nus fissan en in escape room. Pertge ans fermar qua? Nus pudessan era actualisar ils cudeschs d’istorgia e scriver che Archimedes da Siracusa è vegnì mazzà d’in schuldà roman durant ch’el fascheva matematica sin sia tabletta. L’idea da basa resta tuttina, na? Mo l’epoca svanescha. Ed anc ina chaussa: pertge n’“actualiseschan” ils matematichers betg Pythagoras? Els pon midar la notaziun. Els pon declerar la demonstraziun autramain. Els pon schizunt construir la figura online cun in’animaziun che sa sviluppa davant ils egls dals scolars. Ma il teorem da Pythagoras resta il teorem da Pythagoras. Sche nus legin in autur pli vegl, pertge na mantegnain nus betg era la lingua da ses temp — e mettain las explicaziuns modernas en las notas? Ed ina davosa dumonda a Humanitas ed a quels che lavuran en ils departaments universitars da litteratura e filologia: sche ils scolars dad oz “actualiseschan” vus en in pèr decennis cun # ed emojis, fiss quai per vus en urden? #Humanitas #ConstantinNoica #Noica #EssaisDaDumengia #Archimedes #Pythagoras #Hashtag #Emoji #MrStorywise #OrtografiaActualisada #IstorgiaDaLaLingua #20260920_1926 #Rumantsch #Romansh #Svizra #Switzerland #Litteratura #Istorgia

Arkimedes sat við teldlinum sínum, tá ein rómverskur hermaður drap hann. Ljódar tað natúrligt? Ikki rættiliga. Og kortini er tað júst har, vit kunnu enda, um vit “dagføra” fortíðina nóg nógv. Næstan hvør mentan hevur nútímansgjørdar útgávur av eldri høvundum, saman við kjaki um stavseting, orðfeingi, ritstjórnarviðmerkingar og tillaging til lesaran í dag. Ein antikvitetshandlari segði mær einaferð, at “patina tíðinnar gevur virði” og kann vera munurin á einum upprunaligum verki og einum bíligum avriti. Eg lati “Sunnudagsessays” hjá Constantin Noica upp, komi til fororðið hjá útgevaranum í Humanitas-útgávuni frá 1992 og síggi, at “stavsetingin er dagførd”. At lesa Noica kundi verið ein gongutúrur gjøgnum 1930- og 1940-árini. Í staðin fara vit hendan túrin við nútímans brillum, sita væl til rættis í einum Uber og eru ikki bangin fyri at villast — tað vil siga, fyri ikki at skilja orðini frá tíðini, sum heilt einfalt kundu verið “týdd” í fótnotum. Hvat um vit eisini tóku bløðini frá tíðini og “dagførdu” tey? Og kanska áttu vit eisini at givið lýsingunum frá tíðini eitt rebranding, so nervakyknurnar hjá okkum ikki noyðast at arbeiða ov nógv, sum vóru vit í einum escape room. Hví steðga har? Vit kundu eisini dagført søgubøkurnar og skrivað, at Arkimedes úr Syrakus varð dripin av einum rómverskum hermanni, meðan hann roknaði støddfrøði á teldlinum sínum. Grundhugsanin er framvegis tann sama, ikki? Bara tíðin hvørvur. Og eitt afturat: hví “dagføra” støddfrøðingar ikki Pythagoras? Teir kunnu broyta teknini. Teir kunnu greiða prógvingina frá á ein annan hátt. Teir kunnu enntá byggja myndina upp á netinum við eini animatión, sum verður til beint fyri eygunum á næmingunum. Men setningurin hjá Pythagoras er framvegis setningurin hjá Pythagoras. Tá vit lesa ein eldri høvund, hví varðveita vit so ikki eisini málið frá hansara tíð — og seta nútímans frágreiðingar í viðmerkingarnar? Og ein síðsti spurningur til Humanitas og til tey, sum arbeiða við bókmentum og málfrøði á universitetum: um skúlanæmingar í dag “dagføra” tykkum um nøkur áratíggju við # og emoji, hevði tað dámað tykkum? #Humanitas #ConstantinNoica #Noica #Sunnudagsessays #Arkimedes #Pythagoras #Hashtag #Emoji #MrStorywise #DagførdStavseting #Málsøga #20260920_1926 #Føroyskt #Faroese #Danmark #Denmark #Bókmentir #Søga

Arkhimedes oli tabletillaan, kun roomalainen sotilas tappoi hänet. Kuulostaako luontevalta? Ei oikein. Ja silti juuri tähän voidaan päätyä, jos menneisyyttä “päivitetään” tarpeeksi pitkälle. Lähes jokaisessa kulttuurissa on vanhempien kirjailijoiden modernisoituja painoksia, ja niiden ympärillä käydään keskustelua oikeinkirjoituksesta, sanastosta, toimituksellisista huomautuksista ja tekstien mukauttamisesta nykyajan lukijalle. Eräs antiikkikauppias sanoi minulle kerran, että “ajan patina tuo arvoa” ja voi olla juuri se, mikä erottaa alkuperäisen halpajäljennöksestä. Avaan Constantin Noican “Sunnuntaiesseet”, pääsen Humanitasin vuoden 1992 painoksen kustantajan esipuheeseen ja huomaan, että “oikeinkirjoitus on päivitetty”. Noican lukeminen olisi voinut olla kävelyretki 1930- ja 1940-luvuille. Sen sijaan teemme tuon matkan nykyaikaiset silmälasit päässä, mukavasti Uberissa istuen, ilman pelkoa eksymisestä — eli siitä, ettemme ymmärtäisi ajan sanoja, jotka olisi voitu yksinkertaisesti “kääntää” alaviitteissä. Entä jos ottaisimme myös aikakauden sanomalehdet ja “päivittäisimme” ne? Ja ehkä meidän pitäisi myös rebrändätä ajan mainokset, jotta neuronimme eivät joutuisi työskentelemään liikaa, aivan kuin olisimme escape roomissa. Miksi pysähtyä siihen? Voisimme päivittää myös historian oppikirjat ja kirjoittaa, että Syrakusan Arkhimedeen tappoi roomalainen sotilas tämän tehdessä matematiikkaa tabletillaan. Perusajatus säilyy samana, eikö niin? Vain aikakausi katoaa. Ja vielä yksi asia: miksi matemaatikot eivät “päivitä” Pythagorasta? He voivat muuttaa merkintätapaa. He voivat selittää todistuksen eri tavalla. He voivat jopa rakentaa kuvion verkossa animaation avulla niin, että se syntyy oppilaiden silmien edessä. Mutta Pythagoraan lause pysyy Pythagoraan lauseena. Kun siis luemme vanhempaa kirjailijaa, miksi emme säilyttäisi myös hänen aikansa kieltä — ja laittaisi nykyaikaisia selityksiä huomautuksiin? Ja vielä yksi viimeinen kysymys Humanitasille ja yliopistojen kirjallisuuden ja filologian ihmisille: jos tämän päivän koululaiset “päivittävät” teidät muutaman vuosikymmenen päästä # -merkeillä ja emojeilla, pitäisittekö siitä? #Humanitas #ConstantinNoica #Noica #Sunnuntaiesseet #Arkhimedes #Pythagoras #Hashtag #Emoji #MrStorywise #PäivitettyOikeinkirjoitus #KielenHistoria #20260920_1926 #Suomi #Finnish #Kirjallisuus #Historia

Arkhimedes oli tabletillaan, kun roomalainen sotilas tappoi hänet. Kuulostaako luontevalta? Ei oikein. Ja silti juuri tähän voidaan päätyä, jos menneisyyttä “päivitetään” tarpeeksi pitkälle. Lähes jokaisessa kulttuurissa on vanhempien kirjailijoiden modernisoituja painoksia, ja niiden ympärillä käydään keskustelua oikeinkirjoituksesta, sanastosta, toimituksellisista huomautuksista ja tekstien mukauttamisesta nykyajan lukijalle. Eräs antiikkikauppias sanoi minulle kerran, että “ajan patina tuo arvoa” ja voi olla juuri se, mikä erottaa alkuperäisen halpajäljennöksestä. Avaan Constantin Noican “Sunnuntaiesseet”, pääsen Humanitasin vuoden 1992 painoksen kustantajan esipuheeseen ja huomaan, että “oikeinkirjoitus on päivitetty”. Noican lukeminen olisi voinut olla kävelyretki 1930- ja 1940-luvuille. Sen sijaan teemme tuon matkan nykyaikaiset silmälasit päässä, mukavasti Uberissa istuen, ilman pelkoa eksymisestä — eli siitä, ettemme ymmärtäisi ajan sanoja, jotka olisi voitu yksinkertaisesti “kääntää” alaviitteissä. Entä jos ottaisimme myös aikakauden sanomalehdet ja “päivittäisimme” ne? Ja ehkä meidän pitäisi myös rebrändätä ajan mainokset, jotta neuronimme eivät joutuisi työskentelemään liikaa, aivan kuin olisimme escape roomissa. Miksi pysähtyä siihen? Voisimme päivittää myös historian oppikirjat ja kirjoittaa, että Syrakusan Arkhimedeen tappoi roomalainen sotilas tämän tehdessä matematiikkaa tabletillaan. Perusajatus säilyy samana, eikö niin? Vain aikakausi katoaa. Ja vielä yksi asia: miksi matemaatikot eivät “päivitä” Pythagorasta? He voivat muuttaa merkintätapaa. He voivat selittää todistuksen eri tavalla. He voivat jopa rakentaa kuvion verkossa animaation avulla niin, että se syntyy oppilaiden silmien edessä. Mutta Pythagoraan lause pysyy Pythagoraan lauseena. Kun siis luemme vanhempaa kirjailijaa, miksi emme säilyttäisi myös hänen aikansa kieltä — ja laittaisi nykyaikaisia selityksiä huomautuksiin? Ja vielä yksi viimeinen kysymys Humanitasille ja yliopistojen kirjallisuuden ja filologian ihmisille: jos tämän päivän koululaiset “päivittävät” teidät muutaman vuosikymmenen päästä # -merkeillä ja emojeilla, pitäisittekö siitä? #Humanitas #ConstantinNoica #Noica #Sunnuntaiesseet #Arkhimedes #Pythagoras #Hashtag #Emoji #MrStorywise #PäivitettyOikeinkirjoitus #KielenHistoria #20260920_1926 #Suomi #Finnish #Kirjallisuus #Historia

Archimedes saß an seinem Tablet, als er von einem römischen Soldaten getötet wurde. Klingt natürlich? Nicht wirklich. Und doch kann genau das passieren, wenn wir die Vergangenheit nur lange genug „aktualisieren“. Fast jede Kultur kennt modernisierte Ausgaben älterer Autoren und die damit verbundenen Debatten über Rechtschreibung, Wortschatz, editorische Anmerkungen oder die Anpassung an heutige Leser. Ein Antiquitätenhändler sagte mir einmal, dass „die Patina der Zeit Wert verleiht“ und den Unterschied zwischen einem Original und einer billigen Kopie ausmachen kann. Ich schlage Constantin Noicas „Sonntagsessays“ auf, lese das Vorwort des Verlags in der Humanitas-Ausgabe von 1992 und erfahre, dass „die Rechtschreibung aktualisiert wurde“. Noica zu lesen hätte ein Spaziergang durch die 1930er- und 1940er-Jahre sein können. Stattdessen machen wir diesen Spaziergang mit moderner Brille, bequem in einem Uber sitzend, ohne Angst, uns zu verirren — also ohne das Risiko, die Wörter jener Zeit nicht zu verstehen, die man einfach in Fußnoten hätte „übersetzen“ können. Was wäre, wenn wir auch die Zeitungen jener Epoche nehmen und sie „aktualisieren“ würden? Und warum nicht gleich auch die damalige Werbung einem Rebranding unterziehen, damit unsere Neuronen nicht zu sehr arbeiten müssen, als säßen wir in einem Escape Room? Warum dort aufhören? Wir könnten auch die Geschichtsbücher aktualisieren und schreiben, Archimedes von Syrakus sei von einem römischen Soldaten getötet worden, während er auf seinem Tablet Mathe machte. Die Grundidee bleibt doch dieselbe, oder? Nur die Epoche verschwindet. Und noch etwas: Warum „aktualisieren“ Mathematiker Pythagoras nicht? Sie können die Notation ändern. Sie können den Beweis anders erklären. Sie können die Zeichnung sogar online durch eine Animation vor den Augen der Schüler entstehen lassen. Aber der Satz des Pythagoras bleibt der Satz des Pythagoras. Wenn wir also einen älteren Autor lesen, warum bewahren wir nicht auch die Sprache seiner Zeit — und setzen moderne Erklärungen in die Anmerkungen? Und noch eine letzte Frage an Humanitas und an die Literaturwissenschaftler an den Universitäten: Wenn die Schulkinder von heute euch in ein paar Jahrzehnten mit # und Emojis „aktualisieren“, wäre euch das recht? #Humanitas #ConstantinNoica #Noica #Sonntagsessays #Archimedes #Pythagoras #Hashtag #Emoji #MrStorywise #AktualisierteRechtschreibung #Sprachgeschichte #20260920_1926 #Deutsch #Literatur #Geschichte

Nesten enhver kultur har moderniserte utgaver av eldre forfattere, ledsaget av diskusjoner om rettskrivning, ordforråd, redaksjonelle noter og tilpasning til dagens lesere. En antikvitetshandler sa en gang til meg at «tidens patina gir verdi» og kan være det som skiller en original fra en billig kopi. Jeg åpner Constantin Noicas «Søndagsessays», kommer til forlagets forord i Humanitas-utgaven fra 1992 og oppdager at «rettskrivningen er oppdatert». Å lese Noica kunne ha vært en vandring gjennom 1930- og 1940-årene. I stedet tar vi turen med moderne briller på, komfortabelt sittende i en Uber, uten frykt for å gå oss vill — altså for ikke å forstå ordene fra den tiden, som ganske enkelt kunne ha blitt «oversatt» i fotnoter. Hva om vi også tok avisene fra den tiden og «oppdaterte» dem? Og kanskje burde vi også rebrande datidens reklamer, slik at nevronene våre slipper å jobbe for hardt, som om vi satt fast i et escape room. Hvorfor stoppe der? Vi kunne også oppdatere historiebøkene og skrive at Arkimedes fra Syrakus ble drept av en romersk soldat mens han holdt på med matematikk på nettbrettet sitt. Grunnideen er jo fortsatt den samme, ikke sant? Bare epoken forsvinner. Og én ting til: hvorfor «oppdaterer» ikke matematikere Pythagoras? De kan endre notasjonen. De kan forklare beviset på en annen måte. De kan til og med bygge figuren på nettet gjennom en animasjon som utvikler seg foran øynene på elevene. Men Pythagoras’ læresetning forblir Pythagoras’ læresetning. Så når vi leser en eldre forfatter, hvorfor ikke bevare språket fra hans tid — og legge moderne forklaringer i notene? Og et siste spørsmål til Humanitas og til dem som arbeider ved universitetenes litteratur- og filologiavdelinger: hvis dagens skoleelever om noen tiår «oppdaterer» dere med # og emojier, ville dere likt det? #Humanitas #ConstantinNoica #Noica #Søndagsessays #Arkimedes #Pythagoras #Hashtag #Emoji #MrStorywise #OppdatertRettskrivning #Språkhistorie #20260920_1926 #Norsk #Norwegian #Litteratur #Historie

Næsten enhver kultur har moderniserede udgaver af ældre forfattere, ledsaget af diskussioner om stavning, ordforråd, redaktionelle noter og tilpasning til nutidens læsere. En antikvitetshandler sagde engang til mig, at “tidens patina giver værdi” og kan være det, der skiller en original fra en billig kopi. Jeg åbner Constantin Noicas “Søndagsessays”, kommer til forlagets forord i Humanitas-udgaven fra 1992 og opdager, at “stavemåden er blevet opdateret”. At læse Noica kunne have været en vandring gennem 1930’erne og 1940’erne. I stedet tager vi turen med moderne briller på, behageligt siddende i en Uber, uden frygt for at fare vild — altså for ikke at forstå datidens ord, som ganske enkelt kunne være blevet “oversat” i fodnoter. Hvad nu hvis vi også tog datidens aviser og “opdaterede” dem? Og måske burde vi også rebrande datidens reklamer, så vores neuroner ikke behøver arbejde for hårdt, som om vi sad i et escape room. Hvorfor stoppe dér? Vi kunne også opdatere historiebøgerne og skrive, at Arkimedes fra Syrakus blev dræbt af en romersk soldat, mens han lavede matematik på sin tablet. Grundideen er jo stadig den samme, ikke? Kun epoken forsvinder. Og én ting mere: hvorfor “opdaterer” matematikere ikke Pythagoras? De kan ændre notation. De kan forklare beviset på en anden måde. De kan endda bygge figuren online gennem en animation, der udfolder sig for elevernes øjne. Men Pythagoras’ læresætning forbliver Pythagoras’ læresætning. Så når vi læser en ældre forfatter, hvorfor så ikke bevare sproget fra hans tid — og lægge moderne forklaringer i noterne? Og et sidste spørgsmål til Humanitas og til dem, der arbejder på universiteternes litteratur- og filologiafdelinger: hvis nutidens skoleelever om nogle årtier “opdaterer” jer med # og emojis, ville I så synes om det? #Humanitas #ConstantinNoica #Noica #Søndagsessays #Arkimedes #Pythagoras #Hashtag #Emoji #MrStorywise #OpdateretStavning #Sproghistorie #20260920_1926 #Dansk #Danish #Litteratur #Historie

Nästan varje kultur har moderniserade utgåvor av äldre författare, tillsammans med diskussioner om stavning, ordförråd, redaktionella kommentarer och anpassning till dagens läsare. En antikhandlare sade en gång till mig att ”tidens patina ger värde” och kan vara det som skiljer ett original från en billig kopia. Jag öppnar Constantin Noicas ”Söndagsessäer”, kommer till förlagets förord i Humanitas-utgåvan från 1992 och upptäcker att ”stavningen har uppdaterats”. Att läsa Noica kunde ha varit en promenad genom 1930- och 1940-talen. I stället gör vi den promenaden med moderna glasögon, bekvämt sittande i en Uber, utan rädsla för att gå vilse — alltså för att inte förstå tidens ord, som helt enkelt kunde ha ”översatts” i fotnoter. Tänk om vi också tog tidningarna från den tiden och ”uppdaterade” dem? Och kanske borde vi också göra en rebranding av tidens annonser, så att våra neuroner inte behöver arbeta för hårt, som om vi satt fast i ett escape room. Varför stanna där? Vi skulle också kunna uppdatera historieböckerna och skriva att Arkimedes från Syrakusa dödades av en romersk soldat medan han höll på med matematik på sin surfplatta. Grundidén är ju fortfarande densamma, eller hur? Bara epoken försvinner. Och en sak till: varför ”uppdaterar” matematiker inte Pythagoras? De kan ändra beteckningarna. De kan förklara beviset på ett annat sätt. De kan till och med bygga upp figuren online genom en animation som växer fram framför elevernas ögon. Men Pythagoras sats förblir Pythagoras sats. Så när vi läser en äldre författare, varför inte bevara också språket från hans tid — och lägga moderna förklaringar i kommentarerna? Och en sista fråga till Humanitas och till dem som arbetar vid universitetens litteratur- och filologiavdelningar: om dagens skolelever ”uppdaterar” er om några decennier med # och emojis, skulle ni uppskatta det? #Humanitas #ConstantinNoica #Noica #Söndagsessäer #Arkimedes #Pythagoras #Hashtag #Emoji #MrStorywise #UppdateradStavning #Språkhistoria #20260920_1926 #Svenska #Swedish #Litteratur #Historia

Lähes jokaisessa kulttuurissa on vanhempien kirjailijoiden modernisoituja painoksia, ja niiden ympärillä käydään keskustelua oikeinkirjoituksesta, sanastosta, toimituksellisista huomautuksista ja tekstien mukauttamisesta nykyajan lukijalle. Eräs antiikkikauppias sanoi minulle kerran, että “ajan patina tuo arvoa” ja voi olla juuri se, mikä erottaa alkuperäisen halpajäljennöksestä. Avaan Constantin Noican “Sunnuntaiesseet”, pääsen Humanitasin vuoden 1992 painoksen kustantajan esipuheeseen ja huomaan, että “oikeinkirjoitus on päivitetty”. Noican lukeminen olisi voinut olla kävelyretki 1930- ja 1940-luvuille. Sen sijaan teemme tuon matkan nykyaikaiset silmälasit päässä, mukavasti Uberissa istuen, ilman pelkoa eksymisestä — eli siitä, ettemme ymmärtäisi ajan sanoja, jotka olisi voitu yksinkertaisesti “kääntää” alaviitteissä. Entä jos ottaisimme myös aikakauden sanomalehdet ja “päivittäisimme” ne? Ja ehkä meidän pitäisi myös rebrändätä ajan mainokset, jotta neuronimme eivät joutuisi työskentelemään liikaa, aivan kuin olisimme escape roomissa. Miksi pysähtyä siihen? Voisimme päivittää myös historian oppikirjat ja kirjoittaa, että Syrakusan Arkhimedeen tappoi roomalainen sotilas tämän tehdessä matematiikkaa tabletillaan. Perusajatus säilyy samana, eikö niin? Vain aikakausi katoaa. Ja vielä yksi asia: miksi matemaatikot eivät “päivitä” Pythagorasta? He voivat muuttaa merkintätapaa. He voivat selittää todistuksen eri tavalla. He voivat jopa rakentaa kuvion verkossa animaation avulla niin, että se syntyy oppilaiden silmien edessä. Mutta Pythagoraan lause pysyy Pythagoraan lauseena. Kun siis luemme vanhempaa kirjailijaa, miksi emme säilyttäisi myös hänen aikansa kieltä — ja laittaisi nykyaikaisia selityksiä huomautuksiin? Ja vielä yksi viimeinen kysymys Humanitasille ja yliopistojen kirjallisuuden ja filologian ihmisille: jos tämän päivän koululaiset “päivittävät” teidät muutaman vuosikymmenen päästä # -merkeillä ja emojeilla, pitäisittekö siitä? #Humanitas #ConstantinNoica #Noica #Sunnuntaiesseet #Arkhimedes #Pythagoras #Hashtag #Emoji #MrStorywise #PäivitettyOikeinkirjoitus #KielenHistoria #20260920_1926 #Suomi #Finnish #Kirjallisuus #Historia

Peaaegu igas kultuuris leidub vanemate autorite moderniseeritud väljaandeid ning koos nendega arutelusid õigekirja, sõnavara, toimetajamärkuste ja tänapäeva lugejale kohandamise üle. Üks antikvaar ütles mulle kunagi, et „aja paatina lisab väärtust“ ja võib olla see, mis eristab originaali odavast koopiast. Avan Constantin Noica „Pühapäevaesseed“, jõuan Humanitase 1992. aasta väljaande kirjastaja eessõnani ja loen, et „õigekirja on ajakohastatud“. Noica lugemine oleks võinud olla jalutuskäik läbi 1930. ja 1940. aastate. Selle asemel teeme selle jalutuskäigu tänapäevaste prillidega, mugavalt Uberis istudes, kartmata eksida — ehk kartmata mitte mõista tolle aja sõnu, mida oleks saanud lihtsalt joonealustes märkustes „tõlkida“. Mis oleks, kui võtaksime ka tolle aja ajalehed ja „ajakohastaksime“ need? Ja ehk peaksime ka tolleaegsed reklaamid rebrand’ima, et meie neuronid ei peaks liiga palju tööd tegema, nagu oleksime escape room’is. Miks siin peatuda? Võiksime ajakohastada ka ajalooõpikuid ja kirjutada, et Sürakuusa Archimedese tappis Rooma sõdur ajal, mil ta oma tahvelarvutis matemaatikat lahendas. Põhiidee jääb ju samaks, eks? Ainult ajastu kaob. Ja veel üks asi: miks matemaatikud Pythagorast ei „ajakohasta“? Nad võivad muuta tähistust. Nad võivad tõestust teistmoodi selgitada. Nad võivad isegi joonise veebis animatsioonina õpilaste silme all üles ehitada. Aga Pythagorase teoreem jääb Pythagorase teoreemiks. Kui me siis loeme vanemat autorit, miks mitte säilitada ka tema ajastu keel — ja panna tänapäevased selgitused märkustesse? Ja viimane küsimus Humanitasele ning ülikoolide kirjanduse ja filoloogia inimestele: kui tänased kooliõpilased teid mõnekümne aasta pärast # ja emoji’dega „ajakohastavad“, kas see meeldiks teile? #Humanitas #ConstantinNoica #Noica #PühapäevaEsseede #Archimedes #Pythagoras #Hashtag #Emoji #MrStorywise #AjakohastatudÕigekiri #KeeleAjalugu #20260920_1926 #Eesti #Estonian #Kirjandus #Ajalugu

Bijna elke cultuur kent gemoderniseerde edities van oudere auteurs, met discussies over spelling, woordenschat, redactionele noten en aanpassing aan de hedendaagse lezer. Een antiquair zei me ooit dat “de patina van de tijd waarde toevoegt” en het verschil kan maken tussen een origineel en een goedkope kopie. Ik open Constantin Noica’s “Zondagsessays”, kom bij het voorwoord van de uitgever in de Humanitas-editie van 1992 en lees dat “de spelling is bijgewerkt”. Noica lezen had een wandeling door de jaren 1930 en 1940 kunnen zijn. In plaats daarvan maken we die wandeling met een moderne bril, comfortabel zittend in een Uber, zonder bang te hoeven zijn dat we verdwalen — dat wil zeggen: dat we de woorden van die tijd niet begrijpen, terwijl die gewoon in voetnoten “vertaald” hadden kunnen worden. Wat als we ook de kranten uit die tijd zouden nemen en ze “bijwerken”? En misschien moeten we de advertenties uit die periode ook maar een rebranding geven, zodat onze neuronen niet te hard hoeven te werken, alsof we in een escape room zitten. Waarom daar stoppen? We zouden ook de geschiedenisboeken kunnen bijwerken en schrijven dat Archimedes van Syracuse door een Romeinse soldaat werd gedood terwijl hij wiskunde zat te maken op zijn tablet. De basisgedachte blijft toch hetzelfde? Alleen het tijdperk verdwijnt. En nog iets: waarom “werken” wiskundigen Pythagoras niet “bij”? Ze kunnen de notatie veranderen. Ze kunnen het bewijs anders uitleggen. Ze kunnen zelfs de figuur online opbouwen met een animatie die zich voor de ogen van de leerlingen ontvouwt. Maar de stelling van Pythagoras blijft de stelling van Pythagoras. Als we dus een oudere auteur lezen, waarom bewaren we dan niet ook de taal van zijn tijd — en zetten we moderne uitleg in de noten? En nog één laatste vraag aan Humanitas en aan mensen op universitaire letteren- en filologieafdelingen: als de schoolkinderen van vandaag jullie over een paar decennia met # en emoji “bijwerken”, zouden jullie dat prettig vinden? #Humanitas #ConstantinNoica #Noica #Zondagsessays #Archimedes #Pythagoras #Hashtag #Emoji #MrStorywise #BijgewerkteSpelling #Taalgeschiedenis #20260920_1926 #Nederlands #Literatuur #Geschiedenis